LUGU

      Kui olin veel väikemees, jälgisin sageli vanaisa-vanaema juures, taru kõrval, mesilaste vilgast lendu. Mesilased olid siis palju kurjemad ja tuli olla ettevaatlik. Kui vanaisa taru avas ,olin alati lähedal ja  valmis kohe jooksu panema kui mummid vihastavad. Nalja sai palju, kui isa mööda õue edasi-tagasi jooksis ja mesilasi enda pealt ära ajas. Need mälestused võtsin endaga kaasa ……..

       Möödusid aastad, käisin koolis, kasvasin suureks. Ja ühel hetkel olingi tagasi vanaisa-vanaema talus koos oma mälestustega. Läks veel aega edasi, kuni ühel päeval  tuli mõte, et võiks mõned mesitarud võtta. Nii läkski, see idee oli idanenud sisimas juba lapsepõlvest peale.

        Ajapikku sai hobist töö, mesimummidega täitusid Kalevi-Liiva  männilagendikud ja Kalevipoja kuuehõlmast mahapudenenud liivast tekkinud nõmmed. Puhtast loodusest kogutud mesi on nüüdseks meie armastus,  töö ja hobi  – see on Kalevimesi.